Mis vahe on kuivtrafodel ja õlitrafodel? Kuidas valida?

Trafod on elektrisüsteemides levinud ja kriitilised seadmed, mida kasutatakse vahelduvpinge suuruse muutmiseks elektrienergia edastamisel ja jaotamisel jõuülekandes, jaotuses ja muudes rakendustes. Kuiv-tüüpi trafod ja õliga sukeldatud trafod on kaks levinud tüüpi, millel on märkimisväärsed erinevused isolatsioonikeskkonnas, soojuse hajumise meetodites ja keskkonnaga kohanemisvõimes. See artikkel uurib erinevusi kuivtüüpi ja õlitrafode vahel ning annab soovitusi sobiva trafotüübi valimiseks.

Kõige olulisem erinevus õliga sukeldatud ja kuivtrafode vahel seisneb õli olemasolus või puudumises. Kuna õli on voolav vedelik, on õliga sukeldatud trafodel tingimata korpus. Selle korpuse sees on trafoõli, mis uputab trafo mähised, muutes need väljastpoolt nähtamatuks. Kuivtüüpi trafod, millel puudub õli, ei vaja korpust, mis võimaldab trafo mähiste otsest nähtavust. Teine omadus on õliga sukeldatud trafode õlimahuti, mis hoiab trafoõli. Uuemad õliga sukeldatud trafod ei pruugi aga sisaldada õlimahutit.

Mõlemad on jõutrafod, millel on raudsüdamik magnetahela jaoks ja mähised elektriahela jaoks. Peamine erinevus seisneb „õliga sukeldatud“ ja „kuiva tüüpi“ disainis. Täpsemalt, nende jahutusvahendid erinevad: esimene kasutab nii jahutamiseks kui ka isolatsiooniks trafoõli (või muid õlisid, näiteks β-õli), samas kui teine ​​kasutab jahutusainena õhku või gaase, nagu SF6. Õliga sukeldatud trafod uputavad südamiku ja mähisesõlme trafoõliga täidetud õlipaaki. Kuivtüüpi trafod kapseldavad tavaliselt südamiku ja mähised epoksüvaiguga; Sagedamini kasutatav kapseldamata tüüp kasutab nüüd spetsiaalset isoleerpaberit, mis on immutatud spetsiaalse lakiga, et vältida niiskuse sattumist mähistesse või südamikusse.

Õliga sukeldatud trafodel on välised radiaatorid, mis on loodud soojuse hajumise hõlbustamiseks, täpsemalt sisemise isolatsiooniõli ringluse hõlbustamiseks, mis toimivad nagu jahutusradiaatorid. Kuiv-tüüpi trafodel sellised radiaatorid puuduvad, nende asemel kasutatakse jahutamiseks trafo mähiste all olevaid ventilaatoreid.

Tuleohutusnõuete tõttu paigaldatakse õlitrafod tavaliselt spetsiaalsetesse traforuumidesse või õue. Kuiv-tüüpi trafod paigaldatakse aga alati siseruumidesse, tavaliselt jaotusruumidesse.

Tootmismahu ja kasutuse osas saavutavad kuivtüüpi trafod praegu ainult 35 kV pinge ja nende võimsus on suhteliselt väiksem kui õliga sukeldatud tüüpidega, tavaliselt kuni umbes 2500 kVA. Lisaks on kuivtüüpi trafode tootmisprotsess keerulisem kui sama nimipinge ja võimsusega õlitrafode tootmisprotsess, mille tulemuseks on suuremad kulud. Seetõttu on õliga täidetud trafod praegustes rakendustes levinumad. Kuid kuivtüüpi trafosid kasutatakse sageli suure nõudlusega siseruumides toiteallika ja jaotuse kohtades (nt hotellides, büroohoonetes ja kõrghoonetes) nende keskkonnaalaste eeliste, leegiaeglustavate omaduste ja löögikindluse tõttu.

On selge, et nii kuivtüüpi kui ka õliga täidetud trafodel on selged eelised ja puudused. Õliga täidetud trafod pakuvad madalamaid kulusid ja lihtsamat hooldust, kuid on põlevad ja plahvatusohtlikud. Suurepärase tulekindlusega kuivtüüpi trafosid saab paigaldada koormuskeskustesse, et minimeerida pingelangust ja energiakadusid. Need on aga kallimad, mahukamad, vähem vastupidavad niiskusele ja tolmule ning tekitavad kõrgemat mürataset.

Järgmisena võtame ülalmainitud erinevused kokku seitsmesse punkti:

1. Välimus

Erinevad kapseldamise vormid: kuivtüüpi trafod paljastavad südamiku ja mähised, õliga sukeldatud trafod aga ainult väliskesta.

2. Juhti konfiguratsioon

Kuivtüüpi trafodes kasutatakse valdavalt silikoonkummist läbiviike, õliga sukeldatud trafodes aga portselanpukse;

3. Maht ja pinge

Kuivtüüpi trafod sobivad üldiselt jaotusrakendusteks, tavaliselt võimsusega alla 2000 kVA ja pingega 10 kV või alla selle, kuigi mõned võivad ulatuda 35 kV pingeni. Õliga sukeldatud trafod võivad aga saavutada mis tahes vajaliku võimsuse ja katta kõik pingetasemed; Hiina praegu ehitatavates ülikõrgepinge 1000 kV ülekandeliinides kasutatakse ainult õliga sukeldatud trafosid.

4. Isolatsiooni ja soojuse hajumise erinevused

Kuivtüüpi trafod kasutavad tavaliselt vaigust isolatsiooni ja toetuvad loomulikule õhkjahutusele, suurema võimsusega, mida täiendab sundõhkjahutus. Õliga sukeldatud trafod kasutavad elektriisolatsiooniks aga isolatsiooniõli. Mähiste poolt tekitatud soojus kantakse trafos ringleva isoleerõli kaudu radiaatori ribidele hajutamiseks.

5. Rakenduskeskkonnad

Kuivtüüpi trafosid kasutatakse valdavalt kohtades, mis nõuavad "tule- ja plahvatuskindlust", mistõttu need sobivad suuremahuliste hoonete ja kõrghoonete jaoks. Õliga sukeldatud trafodel võib aga rikke korral tekkida õlipihustus või lekkimine, mis võib põhjustada tulekahjusid. Järelikult kasutatakse neid peamiselt õues, kus objektid on varustatud väljakaevatud "õnnetusjuhtumite naftakaevudega".

6. Erinevad kandevõimed

Kuivtüüpi trafod peaksid üldiselt töötama nimivõimsusel, samas kui õlitrafodel on suurepärane ülekoormusvõime.

7. Erinevad kulustruktuurid

Samaväärse võimsusega trafode puhul on kuivtüüpi seadmete ostuhind oluliselt kõrgem kui õliga sukeldatud analoogidel.

Kuidas valida

1. Ohutuskaalutlused: kui on vaja suuremat ohutust ja tulekindlust, valige kuivtüüpi trafod, kuna need ei sisalda tuleohtlikku isolatsiooniõli.

2. Nõuded võimsusele: suure võimsusega trafode jaoks on õlitrafod tavaliselt sobivamad tänu nende suurepärasele soojuseraldusvõimele.

3. Keskkonnapiirangud: Võtke arvesse trafo töökeskkonna omadusi ja valige selle seadistuse jaoks sobiv trafo tüüp.

4. Hoolduskulud: Õliga täidetud trafod nõuavad üldjuhul perioodilist ülevaatust ja isolatsiooniõli kvaliteedi säilitamist, samas kui kuivtrafode hoolduskulud on suhteliselt madalamad.

Kuivtüüpi ja õliga täidetud trafodel on selged erinevused isolatsioonikeskkonnas, soojuse hajumise meetodites ja keskkonnaga kohanemisvõimes. Sobiva trafotüübi valimine sõltub konkreetsetest rakendusnõuetest ja keskkonnatingimustest. Trafo valikustrateegiate koostamisel tuleb igakülgselt arvesse võtta selliseid tegureid nagu ohutus, võimsusnõuded, keskkonnapiirangud ja hoolduskulud. Kriitiliste rajatiste ja kõrgete ohutusnõuetega kohtades, nagu haiglad ja koolid, eelistatakse ohutuse maksimeerimiseks tavaliselt kuivtrafosid. Vastupidi, suurtes tööstuskompleksides ja suure võimsusega trafosid vajavates elektrisüsteemides on õlitrafod sageli sobivamad tänu oma suurepärasele soojuseraldusvõimele ja võimele taluda karme keskkonnatingimusi.